Friday 29th of March 2024

 
FREDERYK CHOPIN PDF Prindi Saada link
Kolmapäev, 30 Detsember 2009 22:10

 

FREDERYK CHOPIN
1810-1849

Esimesed kakskümmend aastat (1810-1830) kujutavad helilooja õnnelikku elu kodumaal. Teine üheksateist aastat (1830-1849) täis sisemisi vastuolusid, hingelist rahulolematust ja pettumusi välismaal. Kontrastid olid teravad.

Chopini isa oli oma nooruse veetnud Prantsusmaal. Ta oli seal sündinud, 16-aastaselt aga Poolasse rännanud, abiellunud poolatariga, õpetajana oma elu poola haridusele ja kultuurile pühendanud. Chopini sünnipaigaks on Varssavist 54 km eemalolev väike külake Zelezovo Wola. Chopini isa oli siinse maavalduste omaniku juures kuvernaatoriks.

Peagi kolis Chopin'ide perekond Varssavi. Suvekuud veetis helilooja maal, kus erilist huvi pakkusid talle talupoegade koosviibimised, rahvapilliorkestrid, värvikad rahvariided, toredad tantsud: poloneesid, masurkad, krakovjakid. Chopini esimeseks loominguliseks katsetuseks oli ka polonees, mille ta kirjutas 7-aastaselt ja viimaseks teoseks masurka.

Nooruki esimene avalik esinemine toimus 8-aastasena ühel Varssavi heategeval peol.

1823. aastal astus Chopin Varssavi lütseumi. Kooliaastad olid täis päikest, huumorit ja elurõõmu. Kord vaimustas ta kaasõpilasi oma leidlike improvisatsioonidega klaveril, kord imiteeris pilkavalt pastorit kirikus või naljakana näivat juutide pulmastseeni külas. Siis jälle kirjutas hea õppeedukuse eest saadud vaimuliku sisuga raamatu esilehele ülemeelikult kogeleva nime "Frederyck Chochochochochopin". Ta oli suur meister inimeste kõnemaneeride, hääleintonatsioonide ning zestide järeleaimamises. Paljud arvasid, et temast võiks hea koomilise karakteriga näitleja saada. Lisaks sellele oskas ta joonistada tabavaid karikatuure.

Aastail 1826-1829 õppis Chopin Varssavi kõrgemas muusikakoolis. Esimesel aastal nimetas õpetaja teda eriliste võimetega õpilaseks, kolmandal aastal aga eriliste võimetega muusikaliseks geeniuseks. Õpetaja süvendas veelgi Chopini armastust rahvamuusika vastu.

1828. aasta sügisel võttis Chopin ette esimese välismaareisi. Ta külastas Berliini.

1829. aastal ilmus Varssavisse kuulus Paganini. Paganini kontsertide elamuste põhjal kirjutas Chopin klaveripala "Mälestusi Paganinist". Samal aastal võttis helilooja ette reisi Viini. Kontsertide suur menu veenis Chopini veelgi rohkem isa ja õpetaja õigsuses, kes rääkisid, et ta võib oma kunstiga kodumaale kasulikuks saada vaid siis, kui ta täiendab end välismaal- Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal.

Kuid oli asju, mis hoidsid teda kodumaal kinni. Asendamatud olid talle tema õed ja vennad ning ka kiindumus andekasse lauljannasse Cladkovskajasse.

Vaatamata raskustele tuli kõik need sidemed siiski katki rebida. Seda nõudis tulevik, kunst, kodumaa. Ent kuri eelaimdus rõhus teda juba nüüd: "Mulle tundub, nagu tuleks mul igavesti unustada kodumaa, näib nagu sõidaksin selleks, et mitte kunagi enam tagasi pöörduda. Kui valus on surra kusagil võõrsil, kui õudne saab olema koduste asemel näha oma surivoodil ükskõikset arsti või teenrit," rääkis ta.

1830. aasta novembri varahommikul viis postitõld ta Viini.

VÕÕRSIL
1830-1849

Veel sama aasta lõpul puhkes Varssavis Vene ülemvõimu vastu ülestõus. Ka Chopin oli kodumaale sõiduks valmis. Teda hoidsid aga tagasi nõrk tervis ning isa manitsused. Revolutsiooni mõjul ärkas endises naljatlevas romantilises kunstnikus patrioot, mis jättis tugeva pitseri tema loomingule.

1831. aasta septembris saabus Chopin Pariisi. Ta keerles saadikute ja vürstide keskel, teda imetlesid maailma kuulsad heliloojad, pianistid, luuletajad ja kirjanikud. Paljudes leidis ta endale sõpru. Lühike, kuid südamlik (1833-1835) oli tutvus kuulsa itaalia ooperikomponisti Belliniga, mille katkestas viimase surm:

" Chopin paneb kõigi prantslannade pead pööritama, meestes aga äratab armukadedust. Ta on nüüd moes ja võib arvata, et varsti ilmuvad kindad á la Chopin. Ainult igatsus kodumaa järele piinab teda sageli," kirjutasid sõbrad Chopinist. Kõik, kes saabusid Poolast, olid Chopini oodatud külalisteks. Tema emakeel kõlas talle kui muusika, milles oli kuulda kodumetsade kohinat.

Aastal 1835 õnnestub Chopinil pärast viieaastast vaheaega Karlsbadis näha oma vanemaid. Rõõm oli kirjeldamatu.

Helgemaid värve Chopini ellu tõid mõningad armastusepisoodid. Juba Pariisi esimestel aastatel leevendas kaunis poolatar Delfin Potocka'ga oma suurepärase lauluhääle, hea klaverimänguoskuse ja peene kirjanduse tundmisega võõrsilviibiva kunstniku lahtiseid hingehaavu. Nende vahekord jäi sooja sõpruse pinnale kuni helilooja surmani.

1835. aasta tõi Chopini ellu ka teise rõõmustava jällenägemise, seekord Dresdenis. See oli tema noorpõlve mängukaaslane Maria Wodzinska. Kunstniku salajases sisemuses elas lootus Wodzinskaga abiellumiseks. Aastal 1836 tegigi ta Mariale vastava ettepaneku. Kui aga aadlisoost tütarlapse kirjade toon üha jahenes, kustus Chopinis see lootussäde. Üha progresseeruv kopsuhaigus ja suur seisustevahe mängis sellele armastusnokturnile dissoneeriva lõppakordi.

Siis astus Chopini ellu heliloojast kuus aastat vanem naiskirjanik George Sand. Ajal, mil Chopin leidis teatavat tasakaalu oma hingelises seisundis, hakkas teda üha rohkem jälitama kopsuhaigus. Ta otsis võimalusi Pariisist lahkumiseks.

1838. aasta suve veetis ta George Sandi mõisas Nohant'is. Sama aasta talveks sõitsid nad koos Vahemeres asuvale Mallorca saarele. Päikesepaistelised päevad asendusid talvisete vihmasadudega. Need tõid endaga kaasa kopsuhaigele surmavat niiskust. Chopin haigestus. Ta sülgas verd. Kui aga kunstniku haigus sai teatavaks saare elanikele, keeldusid nad talle toiduaineid müümast ja korterit andmast.

1839. aasta veebruaris saabusid Sand ja Chopin taas Prantsusmaale. Kunstnikku ümbritsesid hoolitsevad arstid, helilooja tervis paranes ja ta pühendas end taas loomingule. Kes teab, kas Sand tajus seda või mitte, kuid tema läheduses sündisid Chopinil kõige väärtuslikumad kunstiaarded, paljud poloneesid, masurkad, valsid, nokturnid.

1842. aastal kaotas Chopin surma läbi oma lähedase sõbra Matuszynski, 1844. aastal suri isa. 1846. aastal eemaldus Chopinist tema peamine hingeline tugi George Sand.

Viimased aastad võõrsil olid täis hingelist üksildust. 1848. aastal võttis kopsuhaige kunstnik ette kontserdireisi Londoni, kuid tema kunsti mõisteti siin veelgi vähem kui Pariisis. Šotimaal andis ta suure pingutusega kontserdi 12 000 kuulajale. Siis pöördus tagasi Pariisi.

Haigus süvenes, kojuigatsus ja mahajäetusetunne närisid hinge. Haige juurde ruttas helilooja õde Varssavist, et tuua endaga kaasa kodunurmede kosutavat lõhna.

"Ma tean, et Paraskevitš (vene kindral, kes juhatas Poole ülestõusnute vastu suunatud vägesid, vene asevalitseja Poolas) ei luba minu laipa kodumaale viia, viige siis sinna mu südagi," ütles haige oma õele. See soov täideti. Praegu hoitakse Chopini südant Varssavis Ristikandja kirikus.

LOOMING

Kui Chopin oli Varssavis heliloojana ja pianistina juba tunnustuse võitnud, tahtsid poola eesrindlikud ühiskonnakihid suurt muusikut eelkõige ooperikomponistina näha. Just ooper oi zanr, mis vastas masse mobiliseeriva iseloomu tõttu kõige rohkem revolutsioonilistele rahvus-romantilistele ideaalidele. "Sina, iseenesestki mõista, pead saama poola ooperiheliloojaks," kirjutas heliloojale üks keskseid kujusid tolleaegses poola kultuurielus poeet Witwicki. "Sinu koht on Rossini ja Mozarti vahel. Sina pead end ooperi alal surematuks tegema," veenis Chopini tema õpetaja Elsner.

Helilooja kutsumuseks oli aga klaver. Peale klaveriteoste on ta loonud umbes 20 soololaulu, ühe klaveritrio ja mõned teosed tšellole.

Chopini loomingu üheks kõige silmapaistvamaks jooneks oli selle rahvuslik koloriit. Sealjuures ei ole helilooja kunagi tegelnud rahvaviiside kogumise ja süstematiseerimisega. Ta polnud rahvamuusika ümbertöötleja vaid looja. Isegi kärarikas maailmalinn Pariis ja eksootiline Mallorca saar ei suutnud tumestada tema rahvuslikku mõttelaadi.

Ka Chopini muusika sisuline külg on tihedas sidemes Poolaga. Kõige eredamate rahvuslike tunnetega teosteks Chopini loomingus on tema masurkad ja poloneesid. Need on Poola rahvatantsudest tulenenud zanrid, millised Chopin arendas täiusele. Poolakate kõige levinumaks tantsuks oli masurka. Seda tantsiti nii Aristokraaseis lossides kui ka talupoegade koosviibimistel.

Masurka nimetus on tulenenud Masoovia maakonna kolmeosalise taktimõõduga rahvatantsust- masuurist. Muusika kapriissete rütmidega harmoneerisid ka tantsijate jalapõrutused, kandade kokkulöömised, näo ja keha väljendusrikas miimika.

Polonees oli poola aadli üks peamisi tantse, iseloomult esinduslik, suursugune ja rahulikult pidulik. Kunagi vanasti tantsisid poloneesi ainult mehed, kusjuures eelistati vanemaid ja väärikamaid, kellel oli kodumaa ees teeneid. Tollal nimetati poloneesi suureks tantsuks. Hiljem võtsid poloneesi tantsimisest osa ka naised, tantsides seda omaette, eraldatuna meestest. Viimaseks arengustaadiumiks oli segapaaride polonees. Sai tavaks, et kõik aadliballid avati poloneesiga. See polnud niivõrd tants selle tavalises mõttes, kuivõrd pidulik sammumine, rongkäik, mis läbis kõik lossi saalid, koridorid ja ulatus suvekuudel isegi aeda. Rongkäigu eesotsas oli kas piduperemees või väärikam väärikamaist.

BALLAADID

Arvult on neid neli, loodud ajavahemikul 1831-1842. Ballaad tungis luulest vokaalmuusikasse XVIII sajandi lõpul. Chopin oli esimene instrumentaalballaadide meister. Chopini ballaadid on üheosalised klaveriteosed. Tavaliselt algavad ballaadid rahulike jutustavate teemadega. Aegamööda, vastavalt sündmuste arengule muutub nende rütm katkendlikuks ja ärevaks, lisanduvad uued temaatilised elemendid. Teose lõpus kuuleme veelkord algteemat.

ETÜÜDID

Etüüde on Chopinil kokku 27. Need on tähtsaks lüliks XIX sajandi pianismi arengus. Võrreldes Chopini ja Liszti etüüde, paistab silma oluline erinevus. Chopini etüüdid on oma ülesehiyuse poolest lähemal traditsiooniliste etüüdide mõistele. Neis on silmas peetud mingit üht tehnilist eesmärki, ühe võtte süvendamise taotlust. Sellele vastab ka ühe muusikalise kujundi domineerimine teoses. Ka Liszt taotleb tehnilist meisterlikkust. Helilooja aga ei jää esialgse rütmilise faktuurilise vormeli juurde, vaid laiendab ja muudab seda, vastandab sellele teisi elemente. Esmakordse kuulamise järel on Liszti etüüde raske etüüdideks nimetada, Chopini puhul paistab etüüdilikkus aga kohe silma.

CHOPINI TEISTEST TEOSTEST

Chopin on kirjutanud veel 24 prelüüdist koosneva tsükli (palad kõikides mazoorides ja minoorides- Do-la; Sol-mi jne.). Enamik neist on loodud Mallorca saarel. Tsükkel kujutab endast tolle perioodi muusikalist päevikut.

Sageli on võrreldud Chopini prelüüde tema etüüdidega. Mõlemate puhul on tegemist ühe kunstilise kujundiga palas. Prelüüdide meeleolulised kontrastid ei ilmne mitte palade sisemuses, vaid nende omavahelistes suhetes, tsükli seisukohast vaadates.

Tähtsat kohta helilooja loomingus omavad ka tema nokturnid, kokku üle 20. Selle nimetuse all mõeldakse tavaliselt öiste elamuste ringi, romantilisi unistusi, salajasi pihtimusi, poeetiliste meeleolude pilte, rahutuid tundetõuse. Chopini on korduvalt suureks meloodiameistriks nimetatud. Kõige enam võib seda nokturnide põhjal väita. Vastandina etüüdidele valitsevad Chopini nokturnides aeglased tempod. Ka pole neis alati tegemist öiste meeleolude kujutamisega.

Peale nokturnide on Chopin kirjutanud veel valsse, skertsosid, rondosid, ekspromte, kuulsa fa-minoor fantaasia ja mitmeid teisi klaveriteoseid.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: J. Jürisson "Heliloojad romantikud"

 

 

Kasutataud tarkvara Joomla!. Designed by: Free Joomla 1.5 Template, dns zone. Valid XHTML and CSS.