Tuesday 28th of September 2021

 
Ferenc Liszt PDF Prindi Saada link
Kolmapäev, 30 Detsember 2009 22:12

Ferenc Liszt 

 

Ta oli ajastu suurimaid pianiste, kelle sensatsioonilist menu võis samastada ainult Paganini omaga. Lisaks sellele oli ta viljakas helilooja, pedagoog, muusikakirjanik, dirigent, organisaator ja kunstilise tõe eest võitleja mitte ühe maa kitsastes piirides, vaid kogu Euroopa ulatuses.


Ta oli pikk ja kõhetu, kahvatu näo ja suurte merevee värvi rohekate silmadega. Kõnnak oli tal ebakindel. Intiimses seltskonnas oli ta näoilme hajameelselt rahutu, kontserdilaval aga kuninglik. Rääkis ta kiiresti ja katkendlikult, arvamust väljendas kindlalt, kirglikult arendas oma mõtteid.


1819. aasta ühel varahommikul sisenes tuntud Viini klaveripedagoogi Czerni juurde viletsalt riietatud mees väikese, kõhna ja kahvatu 8-aastase poisiga käekõrval. Külaline palus anda hinnang nooruki klaverimängu oskusele. Leides poisi pianismis küll palju puudusi, ei saanud Czerni varjata oma hämmastust. Noor Liszt mängis lehest võõraid kompositsioone nagu oleks ta neid juba kaua harjutanud, lisaks sellele oli ta veel suurepärane improvisaator.

Mõned aastad hiljem pöördus isa pojaga taas Viini. Ta oli kogunud väikese rahasuma, et poisile haridust anda. Raha jätkus aga vaevalt elamiseks. Siiski sai noorukist Czerni ja Salieri õpilane. Mõlemad õpetasid noort Liszti tema andekuse pärast tasuta.

Aastal 1822 toimus Viinis 11-aastase Liszti esimene avalik kontsert, mis kutsus publikus välja üldise vaimustuse. Veelgi suurem oli poisi menu teisel kontserdil 1823. a. aprillis.

1823.aasta lõpul seisis Adam Liszt oma geniaalse pojaga Pariisi Konservatooriumi direktori helilooja Luigi Cherubini ukse taga. Sellest kirjutas hiljem Liszt:"Parajasti lõi kell kümme. Vaevalt jõudsin läbida hoone peasissekäigu, kui mind haaras sügav aukartus. /.../ Viimaks peale veerandtunnilist ootamist avas kantseleiametnik direktori kabineti ukse ja andis märku sisenemiseks./.../ õnneks ei kestnud piinad kaua. Meid juba hoiatati, et minu vastuvõtmist konservatooriumi võidakse takistada. Siiani polnud me teadlikud seadusest, mis keelas välismaalastel õppida selles õppeasutuses Cherubini ütles meile seda esimesena. See oli kui kõue löök. Värisesin kõigest kehast...kõik näis mulle kadunud olevat. Minu ahastusel ja kahetsusel polnud lõppu. Asjata püüdis isa mind lohutada. Haav oli liiga sügav ja kaua niretas sealt verd."

Nii jäigi noor Liszt konservatooriumi uks taha. Lisaks poolteiseaastasele klaveriõpingule Viinis Czerni juures, võttis Liszt veel lühikest aega eratunde teoorias Pariisi konservatooriumi professori A. Reicha ja Itaalia ooperiteatri dirigendi T. Beari juures. Sellega piirduski Liszti muusikaline haridus.

1824. aastal toimus 13-aastase Liszti esimene avalik kontsert Pariisis. Järgnesid triumfaalsed esinemised paljudes Euroopa linnades. Jäänud ilma haridusest (Liszt pole ühtegi üldhariduslikku kooli lõpetanud), asus noor virtuoos pingelisele enesetäiendamisele, harjutamisele, kirjanduse lugemisele, loomingule.

*Alalised reisid, esinemised, lugemiskirg, kõik see tõi endaga kaasa närvide ülepinge, väsimuse, apaatia.

*1827. aastal suri ootamatult Liszti isa.

*Sotsiaalsete vaheseinte tõttu purunes ta esimene armastus.

Ja Liszt tõmbus avalikust elust tagasi.

Alles 1830. aastal, kui Pariisi haaras revolutsioonilaine, paranes noor kunstnik. Pärast revolutsioonitormi vaibumist sukeldus Liszt taas pulbitsevasse ellu. Neist aastaist on tähelepanuvääriv tema artiklite sari pealkirja all "Kunstnike olukorrast ja nende eksisteerimise tingimustest ühiskonnas." Seal näitas ta ära kuivõrd allasurutud olukorras oli kaasajal tegelikult nii muusika kui ka muusikud.

Liszti kunstilisele ärkamisele andsid tõuke Paganini kontserdid 1831. aastal Pariisis." /.../ Kui viiul võib niimoodi mängida, mis võiks teha siis klaver?" Talle sai üha selgemaks, et tuleviku pianism peab arenema orkestritämbrite ja -kõlavuse suunas.

Aastal 1835 asus Liszt elama Šveitsi. Ta võttis endale vastavatud Genfi konservatooriumis klaveriklassi juhatamise. Siin asus ta enese täiendamisele. Taas luges ta ahnelt kirjandust, kirjutas artikleid, harjutas, peale selle jalutuskäigud maalilistesse mägipaikadesse. Genfis visandas ta klaveripalade tsükli "Rännakuaastad" esimese vihiku esimese variandi. Ja kui aasta hiljem Liszt taas Pariisis esines, märkasid kõik, missuguseid suuri edusamme oli ta teinud. See oli Paganini eeskuju ja suure töö vili.

Eriti selgelt ilmnes Liszti pianistlik suurus 1837. aastal, kui Pariisi ilmus tuntud Viini virtuoos, daamide lemmik ja salongide lõvi Sigismund Thalberg. Kuigi Thalberg oli võrdne Lisztiga tehniliselt, ei küündinud ta viimase tasemele sisuliselt.

1837. aasta sügisel saabus Liszt Itaaliasse. Vaimustusest Itaalia klassikalise kunsti vastu sündisid aga klaveripalad, millest hiljem sai tsükli "Rännakuaastad" teine vihik. Siia kuuluvad Rafaeli maali järel loodud "Kihlus"; Michelangelo skulptuuri aineline "Mõtiskleja"; kolm Petrarca sonetti, sonaat-fantaasia "Pärast Dante lugemist" jt. Lisaks sellele sai Liszt Itaaliast idee sümfoonia "Dante" loomiseks.

Kord 1838. aasta märtsis leidis Liszt ajalehest teate, kus räägiti suurtest üleujutustest Ungaris. Hulk inimesi oli kaotanud peavarju, toidutagavarad hävinud, loomad hukkunud. Sõnum vapustas Liszti. Temas tärkas vajadus õnnetuile abi osutada. "Tahaksin sinna saata kõik, mis mul on. Kuid mul pole midagi peale kümne sõrme ja kuulsuse. /.../ Tunnen, et mu süda ei leia enne rahu, kui olen selle suure vaesuse kergendamiseks toonud oma veeringud. Võibolla on kunstnikukross vajalikum miljonäride kullahulkadest."

Rahateenimiseks otsustas ta sõita Viini. Tuli anda ligi kümme kontserti. Saadud rahad saatis pianist oma kodumaa talupoegade abistamiseks.

1838-1848

Need kümme aastat tähistasid Liszti kui pianisti meisterlikkuse ja kuulsuse kõrgtippu. Suurema osa sissetulekuist ohverdas Liszt heategevaks otstarbeks.

1842. aastal esines Liszt Tartu Ülikooli aulas, siis keisri poolt vastuvõtt Peterburis, menukad kontserdid Inglismaal ja Saksamaal. Polnud vist Euroopas paika, kus virtuoos poleks oma mänguga publikut vallutanud. Teda võeti vastu ja saadeti ära kui kangelast: rahvas piiras tänavaid, juubeldati rohkem kui kuningaile. Liszt oli paljude linnade kunstielu rahaline toetaja. üks tema menukamaid kontserte oli Berliinis. Kokku tuli anda 20 kontserti, kusjuures poole sissetulekuist ohverdas ta Kölni katedraali taastamiseks, vaeste üliõpilaste ja muusikute toetamiseks jne. Või siis sündmus Bonnis. Juba aastaid oli Saksamaal korjatud andeid Beethoveni mälestussambapüstitamiseks. Rahad aga ei laekunud. 1845. aastal asus ürituse etteotsa Liszt, maksis kinni puudujäänud summad, organiseeris monumendi piduliku avamise, kirjutas seks puhuks vastava kantaadi, dirigeeris ja esitas pianistina Beethoveni loomingut.

1848-1861

Kurnatud pidevast ringirändamisest, alalistest vastuvõttudest, magamata öödest, otsustas Liszt asuda paiksele elule Weimari. Tööle asus Weimari õukonna ooperiteatri dirigendina. Orkestrantide tasu oli minimaalne, teatri kunstiline tase ja publiku maitse madal. Nagu igas teiseski õukonnas, januneti siin rohkem lõbusa ajaviite kui kunstilise elamuse järele. Liszt tegi kõik, et teatri kunstilist taset tõsta: kirjutas avaldusi, rääkis, veenis, nõudis. Kui aga Liszt mingit olulist pööret püüdis ellu viia algas äge vastuseis, laim, intriigid, keelepeks.

Vaatamata raskustele õnnestus Lisztil tuua lavale algupäraseid oopereid (Wagneri "Tannhäuser"; "Lohengrin"; "Lendav Hollandlane"; Berliozi "Benvenuto Cellini"; Schumanni "Jenoveva" jt.).

Pidevalt kirjutas Liszt ka artikleid kaasaegsete heliloojate ning interpreetide tutvustamiseks (raamat Chopinist; artiklid Berliozi "Harold-sĂĽmfooniast"; Wagneri "Lendavast Hollandlasest"; Robert ja Clara Schumannist jt. ).

Suurt tähelepanu pööras Liszt oma arvukatele õpilastele. Kelleltki ei võtnid ta tasu. Ta ei keelanud oma nõuandeid ja külalislahkust isegi neile, kes ei jaganud tema esteetilisi tõekspidamisi (nt. J. Brahms).

Liszti sügavaks veendumuseks oli kõigi kunstide ühtsuse ja programmi idee. Kõik geniaalsed kunstiteosed on omavahel sugulased, üks aitab mõista teist.

Weimari perioodil loodud teostes, millisteks olid 12 sĂĽmfoonilist poeemi, sĂĽmfooniad "Faust" ja "Dante"; si-minoor klaverisonaat, enamus ungari rapsoodiaid jpt. teoseid.

1861-1886

1861. aasta august kujunes lõpuakordiks vaimselt kurnavale 13 aastasele tegevusele Weimaris. See oli väsimuse, purunenud lootuste ja üksilduse akord.

Ta siirdus Rooma, astus vaimulikku seisusesse, eluasemeks valis ta kloostri. Seltskonnas liikus ta harva. Kord nädalas võttis ta vastu külalisi. Ka loomingus tõusis tähtsale kohale vaimulik temaatilka (oratooriumid "Legend pühast Elisabethist"; "Kristus" jt.). Nii kestis see 8 aastat. Siis, hingeliselt kosunud, alustas ta uut tegevusrohket elu.

Talvisteks peatuspaikadeks jäi Lisztile Rooma, suvisteks aga Weimar. Taas võttis ta vastu õpilasi. "Vahel peatas Liszt oma õpilasi, istus ise, mängis ja näitas, tegi märkusi, enamuses täis teravmeelsusi ja heatahtlikkust, mis kutsus tavaliselt välja südamliku naeru, isegi sellelt, kellele märkus tehtud oli... Oma märkustes oli ta delikaatne, säästes õpilase enesearmastust..." (Borodin).

Suurt tähelepanu pööras Liszt ka neil aastail oma kodumaale Ungarile. 1875. aastal asutas ta Pestis Muusikaakadeemia, mis veel tänapäevalgi kannab Liszti nime.

Elu viimased aastad elas Liszt oma tĂĽtre Cosima juures Bayreuthis, kus ta ka 1886. aastal suri.

Oma interpretatsioonilise tegevuse ja klaveriloominguga üldistas Liszt eelkäijate ja kaasaegsete saavutused, viis kõrgpunkti kogu ajastu pianismi. Tol ajal oli Euroopa rikas virtuoosidest, kes hämmastasid kuulajaid peadpööritava tehnikaga, jättes tahaplaanile sisulised taotlused. Liszt kuulus nende hulka, kelle juures oli tasakaalus tehniline meisterlikkus ja sisuline sügavus. ühtegi teost ei mänginud ta kaks korda ühe ja sama tõlgitsusega. Autori tekstidesse lähenes ta tihti vabalt, tehes neis ettekande ajal oma korrektuure, laiendades klaveri faktuuri, akorde jne. Seda võis lubada endale ainult suur loov kunstnik, kelle käsutuses oli suur taktitunne, peen maitse ja hea tehnika.

MILLISED OLID SIIS LISZTI PIANISTLIKU TEGEVUSE SILMAPAISTVAMAD JOONED?

1. Estraadi ainuvalitseja. Oli tavaks, et kontsertprogramme ei täitnud ainult üks interpreet. Kui Chopin 1829. aastal Viinis esines oli tema kontserdil kaastegev isegi ballett. Liszt oli esimene, kes hülgas kõik kaasesinejad, öeldes prantsuse päikesekuninga Louis XIV ümbermõtestatud sõnadega: "Kontsert, see olen mina."

2. Repertuaar. Kõige enam armastas Liszt romantilise ajastu muusikaliteratuuri. Klassikutest mängis ta Bachi ja Beethovenit. Peale klaveriliteratuuri esitas Liszt oma kontsertidel veel transkriptsioone, parafraase ja fantaasiaid soololauludest, ooperiaariatest, avamängudest ja ansamblitest, sümfooniatest, keelpillikvartettidest, klaveritriodest jne. Eesmärgiks oli vähetuntud, kuid väärtuslike teoste propageerimine (Schuberti ja Schumanni laulud, Wagneri ooperiaariad, osad Berliozi sümfooniaist jne.). Lisaks kõigele esitas Liszt oma kontsertidel improvisatsiooni publiku poolt antud teemale.

3. Orkestraalsuse taotlused. üheks tolle ajastu pianismi iseloomulikumaks jooneks oli klaveri orkestrile lähendamise püüe. Milles väljendusid tema orkestraalsuse taotlused?

A. Orkestraalse kõla saavutamiseks kasutas ta mitmesuguseid võtteid. Pannes parema pedaali abil meloodia helisema, vabastas ta käed laiakõlalise saatefaktuuri improviseerimiseks kas arpedzode, ulatuslike passaazide või akordide näol.

B. üksikute orkestripillide tämbrite järeleaimamine. Kord esitas ta teemasid registris, mis meenutas tsello või metsasarve mahlakat tämbrit. Enamuses olid sellised lõigud antud piano dünaamikas. Siis kandis ta sama meloodia kõrgesse registrisse esitades seda oktaavis ja tugevas fortes nagu orkestri tuttit meelde tuletades.

4. Virtuooslik element. Selleks olid mitut liiki briljantsed ja sädelevad kõrge registri passaazid, kaunistused, kadentsid, glissandod, rubatod, teinekord arpedzod ja jooksud üle kogu klaviatuuri põhimõttel- maksimum noote miinimum ajaga.

LISZTI SĂśMFOONILINE MUUSIKA.

Võrreldes mahuka klaveriloominguga on Liszti orkestriteoste arv tunduvalt tagasihoidlikum (kaks sümfooniat, 13 sümfoonilist poeemi, veel teatud sündmuste puhuks loodud pidulikke marsse, avamänge, mõningaid teiste autorite teoste ümbertöötlusi).

Sümfoonilises muusikas on Liszti üle kõige erutanud filosoofilised probleemid, inimene ja ühiskond, isiksuse kujunemine, inimese eluetapid hällist kuni hauani, humanismi ideede võit, inimhinge sisemised vastuolud. Paljud tema sümfoonilised teosed sisaldaved teravaid konflikte. Liszti paljude teoste vastuolulised algused ja heroilised lõpud räägivad aga helilooja usust paremasse, tema sümpaatiast tugevatele isikutele, kes võitlevad ühiskondliku progressi eest, kes on võimelised elutormidest väljuma võitjana (sümfoonilised poeemid "Tasso"; "Prelüüdid"; "Prometheus" jt.).

Liszti sümfoonilse muusika raskuspunkt lasub tema sümfoonilistel poeemidel. Need on Liszti poolt täiusele arendatud üheosalised, kõigi kunstide ühtsuse ideest tulenenud orkestriteosed ("Hamlet"-Shakespeare; "Ideaalid"- Schiller; "Mis on kuulda mägedelt" ja "Mazeppa"- V. Hugo; "Prometheus"- Herder jt.) Maalikunstiga on seotud sümfooniline poeem "Hunnide lahing", mis põhineb saksa maalikunstniku Kaulbachi hunnide ja gootide vahelist lahingut kujutaval maalil.

Muusikalise materjali oma sĂĽmfooniliste poeemide jaoks on Liszt ammutanud rahvasuust.

KENTSAKAS KONTSERT.

Kuulus klaverikunstnik Liszt oli 1835. aastal ühel kontserd- reisil, kus ta ka põhjapoolsel Prantsusmaal väikesesse Douai linna puutus. Temast kuulutatud kontserdile oli aga üksnes seitse kuuljat ilmunud. Ilma, et Liszt kuidagi viisi nukrat nägu oleks näidanud, astus ta ette mängupõranda äärele ja pidas koosolijatele järgmise kõne:"Austatud koosolijad! Tänan teid kõigest südamest lahke osavõtu eest, aga see saal einäi minu kontserdiks mitte sünnis olema. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis lasen ma klaveri võõrastemajasse viia, kus ma korterit olen võtnud ja mängin teile oma toas, kus lõbusam on viibida, need tükid ette, mis mul programmi pääle on seatud." See pakkumine võeti vastu ja Liszt ei rõõmustanud oma kuuljaid mitte üksnes kõige kaunima muusikaga, vaid ka piduliku õhtusöögiga.

Järgmisel päeval kuulutasivad müürilehed teist kontserti, ja sel korral osteti piletid kuni viimseni ära, nii et saal puupüsti rahvast täis oli. Aga nüüd oli lugu teine. Liszt ilmus mängupõrandale, mängis põlglikul näol ainult kaks tükki ja kadus siis ära.

Douai- linnas ei olla teda pärast enam nähtud.

HUKKAMĂ•ISTEV KRIITIK.

Kuulus Ferenc Liszt kutsuti kord ühe rikka mehe juurde muusikalisele õhtupidule.Liszt ei armastanud mitte hääl meelel säärastele pidudele minna. õhtusöök oli mööda. Nüüd tuli muusikamäng. Maja peremehe tütar pidas end suureks klaverimängijaks. Ta tahtis Lisztile iseäralis t suurt au teha ja mängis Lisztile ´Liszti enese loodud kõige uuema mängutüki ette, mis Liszt oli trükkida lasknud. Aga neiu mängis nii sandisti, et meistril häda oli kuulda, kuda tema tükk ära rikuti ja valesti kuuldavale toodi. Sellegi pärast kiitsivad kõik pealtkuulajad neiu mängu väga vaimustatud viisil, et rikkale neiule mitte häbi teha.

Rikka mehe tütar ootas muidugi ka Lisztilt suurt kiitust. Suur meister andis ka naeratades neiule kätt ja ütles lahkelt:"Ärge pange pahaks, ega võtke vihaks, kallis preili, kui Teid palun mulle ütelda: kelle loodud mängutükk see oli, mis te praegu mängisite?".

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: K. A. Hermann "Laulu ja Mängu Leht"; J. Jürisson "Heliloojad romantikud"

 

 

Kasutataud tarkvara Joomla!. Designed by: Free Joomla 1.5 Template, dns zone. Valid XHTML and CSS.